Tere, saame tuttavaks!
Mina olen Merit. Ma olen 32-aastane naine, abikaasa, ema, tütar, õde, sõbranna. Kuni gümnaasiumi lõpuni elasin Nõos. Siis õppisin Tartu ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni ning hiljem lõpetasin ka kommunikatsioonijuhtimise magistri. Kaheksa aastat tagasi kolisin Tallinna ja asusin tööle kommunikatsioonispetsialistina. Täna elan koos abikaasaga Järvekülas ja kasvatame pisikest poissi ja kahte kassi. Lisaks töötan igapäevaselt ühes meie ministeeriumis kommunikatsiooninõunikuna.
Minu lugu
Minu teekond beebini algas neli aastat tagasi suurejooneliste pulmadega pärast kümmet aastat koosolemist. Teadsime, et tahame kohe ka lapsi saada. Meile üllatuseks ei tulnud see üldse nii kohe nagu arvasime. Kolm rasedust peetus kahe aasta jooksul. Esimene rasedus, mis jõudis kaugemale kui esimene trimester, soovitati katkestada 21+5, sest emakakael avanes ja tervet last polnud lootust saada, sest sünnitustegevus pidi algama lähipäevadel. Ma keeldusin. Kõigi mediteiinitöötajate üllatuseks pidasin ma vastu pea kuu aega pikutades ning 26+1 sündis erakordselt enneaegne beebipoiss.
Kogu see lugu on õpetanud, kuidas end pettumuses ja valus kokku korjata ning vastu pidada, kui unistused purunevad. Kuidas öelda endale, et see ei ole lõpp, vaid lihtsalt mu soov lükkub veel veidi edasi. Ma teadsin, et ma ei anna alla, aga emotsionaalselt oli see üks raskemaid teekondi mu elus - palju nuttu, tujutsemist, viha, segadust.
Ma õppisin kogemusnõustajaks, sest nägin enda lugu rääkides, kuidas avanesid ka teised naised. Nägin, et tegelikult ma pole üksi, kuigi nii end tundsin. Neid naisi on veel, kelle beebisoov on suur, aga kahjuks teekond nagu ameerika mäed. Tihtilugu vajavad nad inimest, kes nende emotsioone päriselt mõistaks ja ei annaks hinnanguid. Toetaks. Tahan kogu südamest pakkuda neile naistele seda, mida ise vajasin, aga ei osanud küsida. Tahan, et nad teaksid, et nad pole üksi sellel teel ning ei tunneks häbi kui kohe rasedaks ei jää.
Minust meedias